Ehk siis pikemalt lahti seletades, iga lühikese novembripäevaga mõistan aina rohkem, kui loll ja naiivne noordebiilik ma veel olen ja kui palju on teistelt kunnidelt õppida, et vabaks rabeleda ümbritsevast rumalusest. Osa neid tublisid inimesi, keda ma eeskujudeks pean, suudavad olla nii süvitsi “sees” oma tegevustes, et oma teemast rääkides suudavad iga sõnaga midagi tähenduslikku öelda, samal ajal kui mina oma segaseid poole-midgeti suuruseid mõtteid segasteks lauseteks peas kokku miksin ja midagi siis vastu kokku kobisen. Loen raamatutest suurtest meestest, kes mõtlevad ja teevad eriti lahedaid asju ja mõtlen, et homme ma teen ka oma asju sellise keskendumisega, selllise pühendmise ja entusiasmiga, kaldumata kordagi teelt, aga it never happens, sest…
Isegi kui ma sellest aru saan, (ja ma arvan et ma nüüd ka ju saan (muidu ei julgeks kirjutadagi)) mida ma valesti teen, ei suuda ma neid vigu enda iseloomus ikkagi 100% parandada või lõpuni vastu seista poole tegevuse pealt kergema vastupanu teed minemisele. Raske on üldse ju midagi teha nii, kui sa oled aru saanud et see on puhas pask, mis isegi hästi üritatud ettevõtmisest välja tuleb - sest mingit vajalikku nüanssi ei saa ikka täide viia, kuna ressursse selle jaoks ei eraldata ja siis lõpuks oled Sina ju see loll, ükskõik kui keskpäraselt üle keskmise asjaga sa lõpuks õhtule said. Sest on ju veel need ja need ja need asjad, mille peale sa ei mõelnudki?! Tobuke! Need kõik tulevad lõpuks välja, kui üli vajalikud detailid ja siis küsitakse, et noh, miks sa alguses kohe ei mõelnud selle peale, ah? Me pole üldse rahul. Ma pole üldse rahul. Seda ei öelda tihti välja, aga vähemalt endale nii tundub. Sest hinges sa tead, et sa oled 80% sitatootja ja sa pole üldse rahul.
… nii palju mingit hülge ila tuleb päevast-päeva ühest kannust teise valada, et see rikub need öösiti meisterdatud keskendumisplaanid. Inspiratsioon ja eeskujud ja isegi mingid suuremad eesmärgid on ju nüüd olemas, ostetud, endale kinnitatud, aga see ei vii edasi, sest see hülgekannu maik on kogu värgil igapäevaselt juures. Niiet lähed teed endale kohvi ja mõtled et türa nüüd peab 4 kannu ila valama ja külgkorviga edasi saatma.
Vabadus oleks seljakotiga metssigadele kartulite viimine. Kuid lõpuks ei pääse ila loksustamisest, kui sa tahad seda mängu mängida mees! Kartulite viimisega on see, et see on delikaatne protsess, mida õigesti tehes, oleks aega mõelda linnulaulust ja nendest asjadest mida sai üleeelmises lõigus välja toodud. Ehk siis teha tegelt kõike seda mida kõik ootavad. Et sa neile kartuleid viiksid, aga kuna pole aega, ega loomulikult ka kartuliseemneid, siis nad on nõus võtma oma “kartulid” vastu - need kartulid mis sa just kannu valasid - hülgest.
