Inimene on nagu koguaeg kõigega konfliktis. Teiste inimestega, loodusega, iseendaga. Ei kujutagi tegelikult ju päris täpselt ette kuidas absoluutne harmoonia välja võiks näha ilma abstraktsustesse langemata. Konflikt on igas mõttes evolutsiooni suunav jõud, vältimatu etapiline puhastustegevus meielaadsete materiaalsete olendite eksistentsi võimaldamiseks, muundumiseks ühest vormist teise.
Tahaks, aga olla sellest jõust vaba. Eksisteerida ainult intelligentsina, millel ei ole mingeid vajadusi, seega ka ei mingit konflikti. Olla intelligentsi kõige puhtam vorm, ilma konfliktita, vaid kõige selgema mõistmisega.
Ma olen juba mõnda aega intensiivsemalt kaasa elanud veidi kaugematele probleemidele, kui omaenese elulistele probleemidele. Ma arvan, et see on ühest küljest aju loodud blokk reaalsusele, sest et kõik nii minu, kui ka kõigi maailmas tundub olevat natuke valesti praegu. Teisest küljest tuleb iga päevaga aina rohkem välja ka see minu ürgne huvi ja vaimustus kõige fantastilise, ulmelise ja sellest maailmast ülevama vastu. Kus konfliktil on läbivam mõte.
Ma TAHAN neid, fantastilisi, meie praegust seisu arvesse võttes, võimatuna näivaid ühiskondi ja arenguid.
Ja ühtlasi ei huvita mind absoluutselt ka meie mädanenud kapitalistliku ühiskonna poolt loodud igapäevased probleemid. See müü, osta, tarbi way of life, mida me ise ka oma igapäevase tegevusega toidame. See väärastunud globaalne ühiskond, mille tekke ainus positiivne külg on olnud tehnoloogia ja teaduse areng - mis võib meid lõpuks päästa. Negatiivne aga paari sajandiga tekitatud mädapaise-ühiskond, mis peab ühe korra rõvedalt vulksuvalt ja mäda pritsivalt ning veriselt katki plahvatama, et jälle kord midagi head sellest kõigest tuleks.
Me ei pea vastu enda praegusele eluviisile ja konfliktile liigina. Oleme ausad, me teame ju täiesti kindlalt, et me oleme asjade praegust seisu aluseks võttes, suht kiirele hukule või vähemalt allakäigule määratud. Praegu jah, on kõik veel väga tore ja hea ning räägime küll, et jah varsti läheb kõik siin Maa peal katki ning midagi peab kiiresti ette võtma, et häda ja viletsus kaoks, aga tegelikult me ei liiguta ennast ühti. Kõige hullemat me veel ei kujuta ettegi, rääkimata sellest kui kiiresti see aeg võib kord kätte jõuda.
Me ei liiguta end sest nii haiglaselt mugav eluviis on meile juba kord kätte näidatud ja sellesse nii kindlalt ka meie endi loodud ja aktsepteeritud ühiskondlike institutsioonide poolt orjastatud, et kui üks hetk märkad enda ümber asju siis saad üsna pea aru, et sellest ilmselt ei pääse eluga. Kuidagi peab kaasa lööma, sest muidu on ka enda surm kiiresti tulema.
Aga vastasel juhul me tapame ennast niikuinii vaikselt, kõigepealt vaimselt ning siis juba füüsiliselt, meie eluviisist tingitud faktorite abil. Me oleme organismina muutunud liiga kõikehõlmavaks, et kiirelt adapteeruda ning see tapab meid ära.
Ma kardan, et ma kuulun ka nende hulka, kelle üldine mõtteviis ongi selline, et “Kui mina üksinda midagi vastu teen, see ei muuda midagi, keegi ei võta mind kuulda. Minust saab heidik. Kriminaal.” Ja siis ei teegi keegi lõpuks mitte midagi. Ilmselge.
Valmistuda tuleb ühe väga võimsalt üle oma võimete ja potensiaali rokkinud ning ennast seest õõnsaks söönud sotsiaalse evolutsiooni etapi kokkuvarisemiseks. Meie aja suureks konfliktiks, mis võib olla viimane mida mäletatakse. Veel ei tea kuidas lõppmäng lahti hargneb ning kui halvasti, aga ka kõike negatiivset tooni arvesse võttes on ikkagi seda kindlasti ju põnevam vaadata, ka isegi samal ajal ise surres, kui see väärastus, mida me praegu siin eluks kutsume, müües, ostes ning tarbides.
