Hinges keeb vastumeelsus, viha ja äng nende kuratlike süsteemide vastu, kuhu põhimõtteliselt poolvägisi oleme sunnitud käesoleval ajahetkel kontributeerima. Pole varem kunagi ise tundnud, et inimestel tuleb nii palju tegeleda asjadega, mis suuremas pildis neile - inimestele - ei anna mitte midagi juurde. Igasugused üllameelsed tulevikuvisioonid, pereväärtused ja puhtad inimsuhted on kadunud, jäänud on ainult vajadus kontributeerida pseudosse, ellujäämise nimel. See pseudo on kõik see, mis iga päev meie ajudest sisse pressitakse. Ja mille hommikul verega koos ninast välja nuuskad. Kõik see toode, mida meile müüakse, kõik see teenus mida me tarbime, mis tegelikult aitab jah meil olla edumeelsemad, aga pika jooksu sees (in the long run) meid rõhub ja hävitab. Meil ei ole tegelikult vaja vaielda eelarvete üle. Me tahame minna hommikul trenni ja pärast seda tuua turult koju sooja saia ning lastele maasikaid. Valmistada süüa ja nautida seltskonda. Lugeda elutarkust ja kogemust. Ja siis õhtul pärast päikeseloojangut kaissu magama minna ja näha unenägusid fantastilistest ulmeloomadest.
Ma näen ja tunnen nii endas kui teistes lähedal võimsat ängi kogunemist. Ükskord tuleb ka selle mulli vägivaldne ja enneolematu lõhkemine ning võitlus selle pseudo vastu meie ühiskonnas. Inimese vaatevinklist on kõige kurvem see, et me peame enne kaotama, et võita. Selleks on vaja kanda enam kui vastuvõetamatuid kaotusi, et viia maailm väärtuste osas joonele, kus ei toodeta selleks et raha teenida, vaid selleks et inimeste elusid paremaks muuta.
Vaatame, mis saab. Ja siis ükskord otsustame, kui on aeg käes.
